Gerda Vunš
Lugupeetud õpetaja ja kallid kaasõpilased!
Sel aastal tähistame me Eesti Vabariigi 105. aastapäeva. Paljud meie seast ootavad seda päeva igal aastal. Ka mina olen üks nende seast, kuid meenutame möödunud aastat. Nagu igal aastal, plaanisin veeta 24. veebruari rõõmsalt perega, tähistades meie riigi 104. aastapäeva ja vaadata, kuidas mu vend presidendi vastuvõtul esineb. Kuid see päev ei läinud nii, nagu plaanis oli. Algas sõda.
Sõja algusest on meil kõigil olnud palju aega ja materjali mõtisklemiseks, näiteks ümbritsevad inimesed, riigikorraldus, turvalisus ja palju muud. Aasta jooksul on olnud meeletult palju momente, mille üle uhkust tunda, kuid on ka neid, mida häbeneda.
Eestimaa suuruselt 129. riik maailmas ja rahvaarvult üks väiksemaid Euroopa Liidus. Oleme maailma mastaabis päris pisikesed, kuid piisavalt suured ja julged, et aidata. Sõja algusest alates on Eesti aidanud Ukrainat erinevatel tasanditel. Loomulikult mängib väga suurt rolli abistamine riiklikul tasandil: humanitaarabi ning raha ja sõjarelvastuse annetamine. Mitte vähem olulist rolli mängivad ka inimesed. Näiteks Haapsalus, Rannarootsi muuseumis valmistatakse Ukraina sõdurite jaoks käsitööringis varjevõrke ning üle kogu Eesti koovad inimesed sooje sokke ja kindaid. Need on ainult vähesed näited sellest, mida inimesed abistamiseks igapäevaselt tehakse. Ka meie, tavalised õpilased, oleme võimelised abistama. Väikese Ukrainast tulnud lapse vajaliku klassiruumini juhatamine on väike, kuid oluline panus, mida saab teha igaüks meist. Lisaks eelnimetatule püüame olla informatsiooni vastuvõtmisel kriitilised ning väldime vale valeinfo levitamist.
Meie seas, lisaks nendele, kes teevad igapäevast tööd, et abivajajat aidata, leidus ka inimesi, kes väidavad, et abi on olnud liiga palju ja praeguseks momendiks sellest piisab. Kas minul peaks olema nende inimeste pärast häbi? Kindlasti, mõnes mõttes tunnen ma häbi, kuid vaatlen seda kui võimalust inimestele edastada infot, sest tihti tugineb selline arvamus probleemi mastaabi mitte arusaamisel. Me ei tohi unustada, et annetades relvi ja raha, ei jää me kaitseta. Meid toetavad meie liitlased. Relvad, mida annetame, kaitsevad meid juba praegu.
Vaatamata raskustele on meil mille üle uhked olla.
Praeguses/Tänases olukorras ei tohi meis leida kohta kõhklused ja peavad tagaplaanile minema argus ja ihnus. Praegu näitab Eesti häbenematut ja õilsat käitumist. Eesti on eeskujuks nii suurematele kui ka väiksematele riikidele.
Eesti, ma olen Su üle uhke!
Aitäh!
Gerda Vunš, 9. kl, 2022/23
Juhendas õp Taimi Russ
Püünsi Kooli aastaraamat 
Lisa kommentaar