Püünsi Kooli aastaraamat

Henri Looman

Kõne

Kallid, õpetajad ja kaasõpilased!

Tänasel kenal päeval sooviksin kõneleda teemal, mis meid kõiki üsna suurel määral puudutab. Nimelt on selleks meie praegune haridussüsteem. Ma leian, et hetkel on asjad selle süsteemiga veidi paigast ära. Mida ma mõtlen selle all? Nimelt meid kui õpilasi koolitatakse robotiteks, mitte sellisteks robotiteks, keda te filmides näete, vaid sellisteks, kellele on antud ülesanne, mida nad hoolega täidavad, aga sellega asi piirdub.

Õpilastel ei lasta koolis loominguliselt mõelda ning nad on kohustatud kõike järgima ning tegema, mida nende õpetaja ütleb. Ülesanded peavad olema ühesuguse meetodiga lahendatud, nii nagu õpetaja ette annab, kuid selle meetodi saame selgeks ainult ühel viisil – 20pwssssähe? (pole arusaadav mõiste) õppimisega tahvlilt. Kui seda meetodit järgid ja teed kõik ülesanded tublisti selle järgi ära, oled hea õpilane ning kõik kiidavad. Juhul, kui sa ei mõista täpselt, kuidas see meetod töötab, ning lahendad ülesande enda väljamõeldud viisil, saad karistada, kas siis halva hinde näol, juhul kui teed kontrolltööd, või oled sunnitud enda lahendusviisi ära unustama ja pähe tuupima õpetaja antud meetodi, ehkki tulemus jääb ikka samaks.

Selline süsteem kehtib peaaegu igas aines. Erinevuseks võib olla see, et peame lihtsalt mõisteid või reegleid pähe õppima ilma mingisuguse meetodita. Niisugune korraldus kaotab ära igasuguse loomingulisuse ja vähe sellest, enamus aineid, mida koolis “õpetatakse”, ei ole tegelikult tarvis muuks kui hinde saamiseks. Hinnet on omakorda vaja, et saada sisse teistesse koolidesse, kus samasugune protsess kordub ja kordub taaskord. Ma ei pea silmas põhilisi baasteadmisi, nagu liitmine/lahutamine, protsent, õigekiri jne, vaid ma pean silmas osasid õppeaineid, mida õpetatakse enamasti vanemates klassides.

Tõde seisneb tegelikult selles, et meid ei valmistata koolis ette reaalseks eluks, mis meid kõiki kohe varsti ees ootab. Ma ei väida, et kõik ained, mida meile õpetatakse on täiesti kasutud, kuid ma väidan, et reaalses elus enamikku neist ei rakendata. Selline õppeviis ei saa ka loogilist mõtlemist arendada, nii kaua kuni me peame ülesandeid lahendama ainult ühe kindla meetodi järgi ning peame  jällegi mitterakenduslikke mõisteid pähe tuupima. Selline õppemetoodika võtab meeletult suure osa noore inimese energiast ära ja kui arvesse võtta veel trenne ja huviringe, siis võib kokkuvõtteks tekkida meeletu stress.

Väga paljud põhikooli õpilased kannatavad ülepingest tingitud ärevushäirete või isegi depressiooni käes. Kui küsida 20-aastaselt inimeselt, mida ta mäletab koolis õpitud asjadest, siis enamus inimesi ei mäleta peaaegu mitte midagi, v.a asjad, mida neil igapäeva elus vaja on. Eelnev tõestab, et tegelikult talletab meie aju meelsamini infot, mida me leiame vajalikuna. Paljude õpilaste soov oleks, et meie koolid oleksid natuke teistsuguse õppekallakuga. Vahest ei oleks halb mõte õpetada koolis näiteks rahatarkust, ettevõtlikkust, seaduste tundmist, raamatupidamist.

Võõrkeelte õpetamisel võiks olla rõhk elementaarse suhtlemisvõimekuse arendamisel, mitte grammatikareeglite päheõppimisel, mis ei aita inimesel reaalses elus suhelda võõrkeeles. Mõned klassikalised ained, nt matemaatika, võiksid olla samuti veidi loomingulisemad ja arendavamad kui need hetkel on. Arvan, et nõnda oleks siis kõigil palju kasulikum ja huvitavam õppida. Lõpetuseks paar teemakohast tsitaati:

“See on ime, kui pärast kooliharidust on inimesel uudishimu.” – Albert Einstein

“Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.” – Karl Ristikivi  

Kallid kuulajad, ma tänan teid tähelepanu eest!

Henri Looman, 8. kl, 2020/21

Juhendas õp Taimi Russ