Püünsi Kooli aastaraamat

Iris Kessler

Muinasjutt

Ükskord ammu aega tagasi, kui soovitäitvate kuldkalade leidmine veel üldse haruldane polnud, elas üks kuningas. Kuningal oli ilus loss suure õukonnaga ning palju maad imeilusa vaatega rohetavatele metsadele ja sinavatele meredele. Samuti oli kuningal väike aed tillukese tiigiga, mille kõrval asetses vana männipuust pink. Pingil meeldis kuningal istuda, kui ta meel just kõige rõõmsam polnud. Seda juhtus siiski üsna harva. Tema kuningriigis valitses rahu ja ta elas enamjaolt väga head elu .

Mida aga aeg edasi, seda enam hakkas kuningriigis tekkima üha uusi ja uusi probleeme, alustades kaubavahetuse lõppemistest teiste kuningriikidega lõpetades metsatulekahjudega. Lõpuks läks asi lausa nii kaugele, et inimesed kuninga enda õukonnast tahtsid ta troonilt kukutada. Kuningas oli väga mures  ja ei teadnud mida teha.

Viimases hädas seadis kuningas sammud oma väikese aia poole. Olles istunud maha oma männipuust pingile, vaatas ta nukralt tiigivette ning jäi nii sügavalt mõttesse, et ei märganud vees midagi sulpsuvat. See oli väike kuldkala. Lõpuks kalakest märgates hakkas kuningas talle rääkima oma muredest, sest arvas, et see kergendab veidi tema meelt. Üllatuseks aga kuldkala vastas talle: „Näen, et sul on tõesti palju probleeme oma kuningriigiga. Tead mida? Ma aitan sind. Annan sulle kolm soovi, mille täide viin. Sina aga vali oma soovid hoolikalt, tagasi minna ei saa.“ Kuningas oli täielikus hämmingus nähes, et kala rääkida oskas. “K-kas see võib olla ükskõik mida ma ihaldan?“ küsis kuningas. „Jah, mida iganes sa soovid,“ vastas kala. Kuningas teadis täpselt mida soovida. „Minu esimene soov oleks, et minu kuningriigis olevad pinged maha rahuneksid,“ lausus ta. Oli paar sekundit täielikku vaikust ning seejärel kala teatas: „Soov on täide viidud, sul on järele jäänud veel kaks soovi.“ Kuningas oli elevil, aga osa temast ei uskunud, et selline asi üldse võimalik oleks.

Kuningas jooksis ruttu vaatama soovi mõju ning nii kui ta majadele lähemale jõudma hakkas, tervitasid teda õukondlased soojade naeratustega. Päike säras taevas, rõõmsad külalapsed kuningalossi kõrvalt jooksid ringi ja püüdsid liblikaid. Laadaplats oli elu täis. Kuna kaubavahetus teiste kuningriikidega uuesti toimis, ostsid külaelanikud uut kaupa, mis laadale jõudnud oli. See oli nagu uus algus kuningriigile ja kõigele selle ümber. Kuningas jalutas rõõmsalt oma lossi, ilma et oleks teadnud, et keegi teda jälitab.

Olles rõõmsam, kui ei kunagi varem, istus kuningas oma troonile ja hakkas mõtlema oma kahe ülejäänud soovi peale. Järsku astus aga keegi kuninga troonisaali. See oli kohalik metsavaht, kes oli juhuslikult pealt näinud kuninga ja kuldkala jutuajamist. Kuna metsavaht oli iseloomult kade ja õel inimene, tahtis ta kuningat ära kasutada ning ütles: „Ma tean, et teie ilusas tiigis elab väike kala, kes juttude kohaselt inimeste hingesoove täide viib. Ise ma teda kätte ei saanud, liiga kiire oli, aga see ei oleks ju tore, kui kõik inimesed järsku selle kala kohta teada saaksid, on ju?“ Kuninga süda hakkas kiiremini lööma ning ta lausus: „See lõhuks ära kogu minu kuningriigi…“ „Seega mul on teile pakkumine,“ ütles metsavaht kavalalt. „Te annate mulle kolmveerand kogu oma varast ja ma jätan saladuse enda teada või hoiate vara endale ning räägin kalast kõigile. Teil on aega südaööni“ Ning seejärel metsavaht lahkus.

Kuningas sattus paanikasse. Ta ei saanud anda metsavahile kolmveerand oma varast. Tal oli seda siiski liiga vähe. Aga rahvas ei tohtinud kuldkala kohta teada saada. See oleks tekitanud kaose. Tema kuningriik oleks koost varisenud. Kõik, mille nimel ta vaeva oli näinud. Pealegi ei saanud kuningas kindel olla, et isegi kui ta metsvahile kolmveerand oma varast annab, ei ütleks too rahvale sõnagi. Ta mõtles ja mõtles ning tunnid möödusid justkui lennates.

Lõpuks kuningas mõistis. Ta teadis, mida ta tegema peab. Aga see tähendab, et ta oleks pidanud ohverdama oma viimase soovi. Ta jooksis ruttu tiigi juurde. Kell oli peaaegu kaksteist ning kuu peegeldas eredalt vastu tiigivett. Kuningas kutsus kalakest. Oli kuulda väikest sulpsatust ning kala küsis kuninga käest: „Kas oled valmis lausuma oma teise soovi?“ Kuningas noogutas, mõtles korraks ja hakkas lausuma oma soovi: „Minu teine soov oleks, et soovetäitvat kuldkala näeks ainult inimene, kellel kõige rohkem neid soove vaja läheks. Mis tähendaks, et kõik enam niisama kuldkalale soove lausuda ei saa.“ Kala vaatas kuningale otsa, millele järgnes taaskord paarisekundiline vaikus ning järsku haihtus kuldkala kuninga silme ees õhku.

Kuningas teadis, et soov toimis. Tal endal ei olnud enam kuldkala soove vaja ja seetõttu ta ka enam ei näinud kalakest. Järsku kuulis ta enda selja taga kostvaid hääli. Metsavaht oli jõudnud inimestele rääkida kuldkalast ja kõik olid keset ööd üles ärganud, et seda imet vaatama tulla. Nad kogunesid koos metsavahiga tiigi ümber, aga isegi pärast tunniajast ootamist ei näinud keegi seal midagi. Inimesed said vihaseks metsavahi peale, et too neile sellise imelooma kohta valetanud olid.

Kuningas sai metsavahi oma maadelt minema ajada. Sellest ajast peale polnud selles kuningriigis enam väga suuri probleeme, kuningale meeldis oma pisikeses aias edasi istuda. Metsavahi pärast nad enam muretsema ei pidanud, kõik elasid rahulikult oma elu ja soovetäitvat kuldkala on näinud vaid väga vähesed.

Iris Kessler, 7. kl, 2020/21

juhendas õp Taimi Russ