Püünsi Kooli aastaraamat

Greth Vohu

Muinasjutt

Seitsme maa ja mere taga elas kord kuldkiharatega tütarlaps. Ta kasvas üles töökas perekonnas ja tütarlaps armastas ääretult oma peret. Perel oli palju maid ja metsi, täis haljendavaid kaskesi, suve briise ja sätendavaveelisi järvi. Kaunitel maadel elasid hirmilusad metsikud loomad, kellel peatudes pilk ja justkui seiskus aeg. Üle laante laiutasid laulud ja mööda kitsaid orge veeresid mõtted. Kui lõppesid metsad, algasid mered. Mered, mis lõid läikima päikese kuldsete paide all. Mered, mil mässasid tormituuled üksteist taga ajades. Kui lõppesid mered, algasid mäed. Mäed, mis võtsid enda rüppe merede mässu. Mäed, kes kostitasid igal õhtul päikeseloojangut, lastes sõbral endi süles unehõlma vajuda. Lõputu ilu, mis ei mahu kellegi silmadesse.

See ilu oli nii võimas, et kui võõras silmapaar heitis pilgu, tekkis neis ahnus ja meeletu kadedus, mis kasvas sekunditega kurbuseks. Kuid see tunne tekkis vaid võõrastes, kes oskasid põlvist nõtkeks võtvate maade ilu hinnata.  Pere, kellele see kõik kuulus, kandis maad, metsad ja mäed lihtlabasesse kulude- tulude tabelisse, kuid neist erines kuldkiharatega peretütar.  

Ta ei tahtnud seda kõike endale saada või omada. Tema tahtis lihtsalt olla. Pärast pikki õhtuid pere seltsis, seadis ta sammud laiuvate laante ja mühisevate metsade poole, vaatamaks üle mere asuvate mägede suunas, et näha päikeseloojangut. Soe tuuleke sasis tütarlapse juukseid, pehmed rohulibled seadsid künka serval talle aset. Tütarlaps ei tundnud kunagi ahnust, kadedust või vajadust seda kõike omada või saada, sest ta teadis, et ta on osa sellest. Loodus armastas teda ja tema armastas loodust. 

Kui tütarlaps oma pale päikese poole suunas, tegi loodus talle kingituse. Loodus saatis põhjavetest tütarlapse poole kuldse kala. Kala muudkui ujus ja ujus. Kui ta oli kaldale päris lähedal, nägi tütarlaps läbi siniselge ja peegelsileda vee helkivat kala. Tütarlaps jälgis kala huviga, kuniks kala temaga rääkima hakkas.

Kala: “Õhtust, meie maade kuninganna, kes sa meid armastad!”

Tütarlaps oli vapustatud, ta poleks uneski näinud, et kala räägib ja veel temaga. 

Tütarlaps vastas kartlikult: “Tere!”

Kala: “Ole hea ja soovi mult kolm soovi ja anna meile võimalus sulle näidata, kui väga me sind armastame,”

Tüdruk oli kohkunud, ta ei teadnud, mida sellest kõigest arvata. Ta otsustas võimalusest haarata ja ta hakkas mõtlema, mida ta soovida võiks. Tütarlapsel oli võimalus soovida ükskõik mida tema hing ihaldas. Tal oli võimalus soovida endale ja tema perele suuremat maja, rikkust, maid ja kõike muud, mis oleks tema perele suurt rõõmu valmistanud. Ta oleks võinud soovida kuulsust, võimu või alamaid. Ta võinuks soovida printsi valgel hobusel koos lossi ja riigiga. 

Kuid tütarlaps mõtles veidi ja lausus: “Kallis kala, minul on ainult üks soov.”

“Mul oleks au su soov täita!” hüüdis kala.

Tütarlaps hingas suure sõõmu sooja õhku ja lausus palve: “Ma soovin, et minu pere näeks ja armastaks meie maid nii nagu mina, ma soovin, et nad ei jääks ilma sellest ilust!”

Seejärel leidis aset pikk vaikus.

“Saagu nii!” lausus kala, kelle silmis oli näha uhkust.

Greth Vohu

juhendas õp Taimi Russ