Püünsi Kooli aastaraamat

Gerda Vunš

Muinasjutt

“Mis minust nüüd saab?” murdis pead Erwin. Ta elu ei olnud veel alanud, kuid juba lõppemas. Erwin on 24-aastane noormees, kes on enda elu mõtte täielikult kaotanud. Nüüd oli ta üksi, teda ei vajanud keegi, aga tema vajas kõiki, kuid ei julgenud seda tunnistada, kartes, et teda jälle reedetakse. Tema silmad särasid alati, ta oli täis elurõõmu ja elas nii, nagu homset ei tuleks – kuni ühe hetkeni. Ühel päeval ta hakkas muretsema vaid homse pärast, jättes justkui täna elamata. Ta parim sõber, kellega ta oli tuttav lasteaiast sattus raskes seisus haiglasse. Tal oli olnud autoavariit. Erwin sai kahtlematult aru, et ta ei tea, mis temast homme saab. Tema iga päev möödus täpselt samamoodi nagu eelmine. Mitte midagi uut, mitte kedagi uut. Ta tahtis midagi muuta, aga kartis kõike uut. Ühel päeval, see oli üheksandal mail aastal 2016, kõik muutus.

Päev algas nagu tavaliselt. Erwin ärkas umbes kell 13.00, sõi võileiva, mille ta eelmisest päevast oli lauale unustanud ja heitis pikali televiisorit vaatama. Mõne aja pärast jäi ta jälle magama. Erwin ärkas uuesti kell 16.30 ja hakkas sammuma magamistuppa. Teel sinna astus ta peeglist mööda ja peatus. Ta vaatas end umbes viis minutit järjest täielikus haudvaikuses. Pärast pikka pausi lausus ta endamisi sosistades: “Milleks mina küll muutunud olen?” 

Ta võttis kogu jõu kokku ja otsustas õue minna. Ta ei olnud õues kolm nädalat käinud, ta võttis kaasa ainult kõrvaklapid ja telefoni, kus mõned laulud olid alla laetud. Ta loigerdas mööda kevadist parki, ainult tema, muusika ja loodus. Pargis oli kolm pisikest tiiki. Erwin loigerdas ühe tiigi juurde, istus murule ja lasi jalad vette. Laulud kõrvaklappides hakkasid juba korduma ja telefoni tuli teade, et aku hakkab tühjaks saama. Erwin hakkas kalu loendama, neid oli 12: üheksa suurt ja kolm väiksemat. Noormeest kattis täielik apaatiatunne, seda ei ole ammu juhtunud. Viimase kuu mõtted tema peas olid teinud ta seest tühjaks, samas laskmata mõtetest lahti saada. Järsku külastas  noormeest mõte, aga mitte selline nagu tavaliselt. Nimelt ta tundis, et midagi muutus, aga ei saanud aru mis. Justkui keegi räägiks temaga, aga tema seest. Hääl oli helge ja päikeseline. Telefon sai tühjaks, muusika peatus/vaikis. Erwin seda ei märganud. Ta sulges silmad ja kuulas linnulaulu. 

Ühtäkki ta tundis oma jalaga midagi ebatvalist. See oli kala, kuldkala. Kala ütles Erwinile sama häälega, mis varem tema peas oli: “Ma täidan sinu kolm soovi. Mida sa tahad?” Erwini jaoks ei tundunud isegi imelik, et kala räägib. Erwin ei tahtnud midagi peale vastuste enda küsimustele, mis talle viimasel ajal rahu ei andnud. Ta küsis kala käest: “Miks ma tunnen, et ma olen üksi terves maailmas?” Kala vastas Erwinile: “Me oleme üksildased vaid sellepärast, et ei julge tunnistada enda üksildust. Me kardame üksildust, aga samas kardame ka kõike uut.”

Erwin mõistis, et tal on veel kaks soovi, aga see teda ei huvitanud, teda huvitasid ainult vastused tema vastusteta küsimustele. Pärast paariminutilist pausi lausus ta: “Miks mu ümber on vaid reeturid?” Kala vastas koheselt: “Reeturitele soovi vaid õnne, nad on igal sammul. Nad naeratavad sulle laialt näkku, neid tuleb ette nii palju. Sinul ei jätku sõrmi, ei jätku selga, ei jätku ka mõistust, nad hammustavad, kriimustavad ja teevad nii haiget. Sina aga sammu vaid edasi, ära pööra tähelepanu. Ära karda ka pahatahtlikke ja kurje inimesi. Julgelt vaata neile silma ja jäta meelde, milline sa olla ei soovi.” Erwin kuulas ja ta peas oli tühjus, kuid kõik vastused jättis ta meelde ja veel kaua mõtiskles ta kala sõnade üle. “Sinul on veel üks soov,” kostis kuldkala. “Ma soovin, et mu sõber ellu jääks!” Kalake noogutas ja kadus. Erwin hakkas oma üks ühele mõtetega kodu poole astuma. Kodus heitis ta magama täielikus rahus, ükski küsimus ega mure ei tülitsenud teda. Uskumatu, kuidas kõik korraga muutus, saades alguse ühest peeglisse vaatamisest.

Järgmine hommik erines kõikidest eelnevatest. Erwini küsimused, mis talle varem ei andnud rahu, ei tekitanud temas enam muret. Tema sõber sai haiglast välja, aga jalg oli tal kipsis. Erwin tundis, et nüüd ei ole ta enam üksi ning jättis igaveseks endale meelde, et üksilduses ei tohi teisi süüdistada. Ta sai ka aru, et ta ei ole kunagi üksi olnud, sest üksi ei ole see, kelle kõik on ära unustanud, vaid see, kes ei vaja enam kedagi.

Gerda Vunš,  8. kl, 2021/22

juhendas õp Taimi Russ