Püünsi Kooli aastaraamat

Lenna-Lee Raspel

Muinasjutt

Kui kunagi tekiks olukord, et kuldkalake täidab kolm ükskõik millist soovi, avaneks täiesti uus maailm täis võimalusi.

Variante tundub ühtäkki olevat lõputult. Olukord oleks nii üleloomulikult võimas, et sellega saaks muuta kogu maailma. Kõige ahvatlevam oleks kindlasti valida isekaid soove ehk neid, millest on ainult endal kasu. Isekus ei ole alati vale, on hea ka iseenda eest seista, kuid antud võimu ei kasutaks ma ainult iseenda heaks.

Esimeste mõtetena tulid kohe pähe rahu kogu maailmas ja ravimid iga haiguse vastu. Pärast mõtisklemist sain ma aru, et need ei ole vist siiski minu soovid. ”Kui tervel planeedil ei oleks konflikte ega sõdu, oleks kõik rahulik ja inimesed ei peaks sõdade all kannatama,” oli minu põhjendus. Inimesed on nii erinevad ja seetõttu arvan ma, et täiuslik rahu ei saaks kuidagi eksisteerida. Kui inimesed muudetakse minu soovi täitumisel sellisteks, et nad ei läheks omavahel kunagi tülli, ei oleks enam individuaalsust ehk me oleksime kõik samasugused. Sellist maailmarahu ma kuldkalakeselt ei sooviks. Konflikt ja individuaalsus käivad koos. Kuid konflikt ei pruugi alati halb olla, konfliktidest saab õppida ja teistest rohkem aru saada. Konfliktid on ebameeldivad, kuid need on tihti eelduseks lahendustele ja võivad viia soovitud tulemusteni ja rahuni. Nende väidetega ei õigusta ma ei konflikti ega sõda, kuid äkki on sõda vältimatu osa ühiskonnast?

Aga sõda on ikkagi valikute küsimus ning seetõttu peaks see tegelikult olema välditav. Kuid sellepärast, et me oleme erinevad, valivad mõned olukordade lahendamiseks sõja. Ehk see tähendab, et sõda oleks justkui vältimatu, sest inimesed teevad erinevaid valikuid. Aga kas see on ikka nii? Kas sõda on siis vältimatu?

Kui iga haiguse vastu oleks ravim, siis inimesed ei hooliks oma tervise eest. Ma arvan, et lisaks haiguste ravimisele tuleks eriti just keskenduda nende ennetamisele. Paljusid haigusi saab ennetada näiteks paremate toitumisharjumustega. Kui selliste haiguste vastu oleks ravimid, ei hoolitseks inimene enda eest, kuna igal negatiivsel tagajärjel oleks lahendus. Kuid siis ma saaksin ju soovida, et igal ennetamatul haigusel oleks ravim. Samas inimesed, kes kannatavad ennetavate haiguste all vajavad ka abi. Ma oleksin ebaõiglane, ma ei saa neid jätta aitamata lihtsalt sellepärast, et nende kannatused on ennetatavad. Milline oleks selle olukorra puhul lahendus? Mida ma siis ikkagi sooviksin kuldkalakeselt?

Ainus soov, mille puhul on mul suurem kindlustunne, oleks minu elu ja mu tuleviku kohta. Nüüd võib tunduda, et räägin oma eelnevale jutule vastu, et ma ei palu isekaid soove. Aga ma sooviksin, et ma oleksin varustatud toidu, sõprade, tarkuse ja rahaga. Lihtsalt ‘piisavast’ varast ja rahast ei piisa. Soovin, et mul oleks rohkelt teistele välja anda ja neid õnnistada ja aidata. Tahaksin olla rikas, et ka teistele jagada. Saaksin aidata neid, kes iseennast ei ole võimelised aitama. Minu eesmärk on anda endast parim ja olla nii palju maailmale kasuks, kui ma olla saan. Ma praegu ei kasutanudki veel oma kahte soovi.

Kirjutamisel tekkis palju mõtlemist nõudvaid küsimusi. Mida teha antud võimuga/võimega? Igal heal ja suurel maailma muutval asjal tunduvad olevat tagajärjed. Kui mul tulekski päriselt ette olukord, kus kuldkalake tuleb mu kolme soovi täitma, jääksin ma vaikuses mõtlema, vastust lõpuks leidmata. Öeldakse, et filosoofia ei vasta küsimustele, vaid esitab aina uusi.

Lenna-Lee Raspel, 8. kl, 2020/21

juhendas õp Taimi Russ