Püünsi Kooli aastaraamat

Helin Tuulas

Muinasjutt

Elas kord tüdruk nimega Ella. Ella oli kaheksa aastane väike tütarlaps, kellel polnud ühtegi sõpra. Ta elas vanas külakeses, kus ei olnud palju inimesi ning ta oli ainuke laps seal. Ta elas koos oma vanaemaga kahekesi. Ella vanaema oli väga karm ja range, seetõttu ei meeldinud tal kodus päeval olla. Ellale meeldis käia mere ääres lutsu viskamas ning niisama mõtisklemas, et olla kodust eemal.

Ühel päeval kui Ella läks mere äärde, nägi ta eemal kuival rannal piinlevat kuldset kalakest. Ella ruttas kohe sinna ning viis ettevaatlikult kalakese tagasi vette. Kui kalake oli turvaliselt vees, kuulis Ella vaikset häält. Ta vaatas ringi, kuid kedagi ei näinud. Kuulatas veel korra ning kuulis uuesti väikest häält: “Hei, siin all olen!” Ella vaatas siis alla ja tema ees ujus kuldkalake. “Aitäh, et sa mu elu päästsid, ma olin peaaegu suremas. Kas ma saan sulle kuidagi tasuda?” Ella vastas: “Mis sa nüüd, alati olen valmis sind uuesti aitama, pole vaja tasuda kuidagi.” Aga  kuldkalake lausus see peale: “Teeme nii, sa saad mulle öelda oma kolm soovi, kuid ainult kolm, mõtle kindlasti läbi, mida soovid ning mina viin need täide.” Ella siis mõtles natuke aega ning lausus: “Minu suurim soov on leida endale sõpru, kuid ühtegi last ei ela siin külas ja tunnen ennast väga üksinda.” “Ah et sõpru soovid, jätan meelde. Sina mine nüüd koju ja jäta ülejäänud minu teha,” lausus kuldkalake. “Magad öö ära ning järgmine päev olgu su soov täidetud.” Läkski siis Ella ilusasti koju ning ootas põnevusega järgmist päeva. Jõudnud koju, sai ta vanaemalt pahandada, et jõudis nii hilja. Kristuseks  pandi Ella nõusid pesema ja põrandat küürima. Ella oli pärast seda väga pahane oma vanaema peale, kuid ta lohutas ennast mõttega, et homme saab endale sõbrad.

Jõudis siis kätte järgmine päev. Ella ärkas suure naeru ja kisa peale ning kui läks toast välja, nägi ta kahte tüdrukut ja ühte poissi. “Tere, meie oleme sinu uued naabrid,” tutvustasid lapsed ennast Ellale. Ella ei suutnud uskuda oma silmi. Ta oli õnnest nii rabatud, et jäi kohe sõnatuks. Ella sai lastega sõpradeks ning ühiselt mängides möödus paar päeva. Siis  läks Ella uuesti mere äärde ning hüüdis: “Kuldkalake, oled sa siin?”  Selle peale ilmus kuldkalake kohe Ella ette ning küsis: “Kas sulle meeldivad su uued sõbrad?” Ella selle peale vastas: “Muidugi, aitäh sulle! Aga sa ütlesid enne, et mul on kolm soovi, vaid ühe soovi olen ära kasutanud. Nüüd on mul kaks soovi alles ja ma sooviksin esitada need.” Kuldkalake oli natukene ehmunud, et Ella kohe niiviisi peale tükkis, aga ta oli ju lubanud kolm soovi. “Mis seal siis ikka,” lausus kuldkalake. “Ütle oma soovid, kuid ma hoiatasin sind, vaata ette, mida soovid.” “Ma soovin suurt suurt lossi ja uut vanaema, kuna praegune vanaema ainult kamandab ja on kuri.” Kuldkalake ütles/hüüatas  kohkunult: “Uut vanaema? Oled sa ikka kindel, ta on ikkagist sinu pereliige.” “Jah,” hüüatas Ella kindlal toonil ja marssis koju. 

Järgmisel hommikul ärkas Ella üles suures uhkes lossis ja tema kõrval seisis võõras vana naine. Ella ehmatas kohe ära ning kargas voodist püsti ja hüüatas: “Kes te olete? Mida te siin teete? Kus mu vanaema on?” Selle peale võõras vastas: “Mina olengi sinu vanaema.” Ella oli väga segaduses, kuid talle meenus, et soovis endale uut vanaema. “Jah just, vabandust, ma olen natuke unesegane veel,” ütles Ella unise häälega. “Pole hullu, ma tegin sulle hommikusöögi valmis juba ja kui söödud, pesed oma nõud ära ja hakkad põldu kündma,” lausus uus vanaema käskival toonil. Ella oli väga ehmunud ja vastas kindlal toonil: “Mina pean põldu kündma? Unusta ära!  Ma lähen oma sõpradega õue ja kutsun nad hiljem siia lossi.” Selle peale vastas vanaema kurjalt: “Ei, sa kuulad, mida mina ütlen, või ma annan sulle vitsa. Sa peaksid olema tänulik, et ma sulle hommikusöögi valmistasin.” Vanaema lahkus.

Ella oli väga jahmunud ning jooksis oma voodisse nutma. Natuke aega hiljem ruttas Ella mere äärde ja hüüdis: “Kuldkalake, mul on su abi vaja!” Kuldkalake ilmus ning küsis Ellalt, kuidas ta saab teda aidata. Ella lausus nutuse häälega: “Palun, ma soovin oma päris vanaema tagasi! Ma palun sind, ma igatsen oma vanaema!” Kuldkalake aga vastas: “Ma ju hoiatasin sind, sul oli ainult kolm soovi. Ma täitsin need kõik. Kui soovid vanaema tagasi, pean kõik su eelmised soovid tagasi võtma.” Ella nõustus sellega ja suundus siis päris koju tagasi. Järgmisel hommik ul oli kõik jälle endine tagasi ning Ella jooksis ja kallistas oma vanaema. Sõbrad ning loss ja uus vanaema olid kadunud. Ella oli küll väga kurb, et tal polnud enam lossi ega uusi sõpru, kuid ta õppis oma vigadest ja oli rahul sellega, mis tal oli.

Kuldkalakest ei nähtud enam kunagi rohkem seal ning Ella polnud enam kunagi ahne ja mõtles alati ennem, mida ta soovis/ütles.

Helin Tuulas,  7. kl, 2019/20

juhendas õp Taimi Russ